| kirjeldus: |
Projekt käivitati veiste aretusühistute initsiatiivil detsembris, aastal 2000. Projekti käivitamiseks, realiseerimiseks ja tulemuste analüüsiks moodustati aretusühistute liikmetest ja loomakasvatusteadlastest nõukogu. Põhiliseks eesmärgiks on igakülgselt võrrelda Eestis kasvatatavaid veisetõuge kõrgel söötmise foonil. Oleme pidanud piimakarjakasvatuse eelisarendamisel üheks olulisemaks eelduseks meie veisetõugude kõrget geneetilist potentsiaali. See väide on siiski suuresti oletuslik, sest tegelikku toodanguvõimet me ei tea. Erinevat tõugu lehmi peetakse sageli väga erinevates söötmise ja pidamise tingimustes ning selle alusel tehtud järeldusi ei saa pidada objektiivseteks. Samuti me ei tea, kuidas on mõjutanud intensiivne aretustöö lehmade tervist, sigivust ja piima kvaliteeti. Me ei tea, kas lehmade geneetilise potentsiaali maksimaalne ära kasutamine on majanduslikult tasuv. Kas väga intensiivselt toodetud piim ei halvenda piima tehnoloogilisi omadusi ja ei mõjuta toidu kvaliteeti? Kas imporditud aretusmaterjal, kes on oma toodanguvõime realiseerinud jõusöödarikka söödaratsiooni tingimustes, suudab sama näidata ka rohusöödarikka ratsiooni korral? Kas vähem kontsentreeritud sööt ja madalam toodang pikendavad lehmade kasutusiga või suurendab see pigem energia defitsiiti negatiivse energiabilansi perioodil ja kutsub esile veelgi tõsisemaid ainevahetushaiguseid?Viimastel aastatel on hakatud kogu maailmas pöörama suurt tähelepanu lüpsilehmade geneetilise potentsiaali, piimatoodangu suuruse, piima koostise ning -tehnoloogiliste omaduste, lehmade tervise ja sigivuse ning söötmise vahelistele seostele. On hästi teada, et koos lehmade produktiivsuse tõusuga on sagenenud mitmesuguste ainevahetushaiguste esinemise sagedus, halvenenud on lehmade tiinestuvus. Seniste katsetulemuste põhjal võib oletada, et lehmade geneetilise piimatootmise võime tõus on endaga kaasa toonud ka muutused lehmade ainevahetuses. Võib arvata, et valides lehmi põhiliselt piimatoodangu suuruse järgi, me eelistame edasises aretustöös tegelikult lehmi, kelledel on intensiivsem glükoneogenees ja kes kasutavad negatiivse energiabilansi perioodil piima tootmiseks enam kehavarusid. Et sigivuse näitajate ning ainevahetushaiguste päritavus on madal, peaks söötmise ja pidamise abil saama parandada lehmade tervist, sigivust ning pikendada lehmade karjas püsivust. Söötmise seisukohalt on kõige keerulisemaks küsimuseks kujunenud just lehmade söötmine poegimiseelsel ja -järgsel perioodil, mil lehmad lüpsavad valdavalt negatiivsel energiabilansil ja nad kasutavad piima sünteesiks kehavarusid. Püüame oma uurimistes tähelepanu pöörata eeskätt sellele laktatsioonitsükli perioodile. Manipuleerides ratsioonis erinevate energiaallikate ja glükoneogeneesi prekursoritega, püüame lühendada negatiivse energiabilansi perioodi pikkust, vähendada energia ainevahetusega seotud haiguste esinemise sagedust ja parandada sigivust. Kuna kõrge aretusväärtusega lehmad kasutavad jõusööta piima tootmiseks efektiivsemalt kui madalama aretusväärtusega lehmad, püüame leida majanduslikult kõige optimaalsema kore- ja jõusööda vahekorra söödaratsioonis, olenevalt lehmade geneetilisest toodanguvõimest. |