| kirjeldus: |
Vananemisega kaasneb terve rida muutusi organismi funktsioonides. Üheks nendest on lihasmassi vähenemine ehk sarkopeenia. Kuna skeletilihastel lasub motoorne funktsioon, samuti on lihasmass seotud organismi ainevahetusega, olles näiteks soojuse tekke allikaks organismis, siis on sarkopeenia puhul iseloomulik loetletud funktsioonide häirumine. Viimasel ajal läbiviidud uuringud on esile toonud vananemisega kaasnevate lihaskoe morfofunktsionaalse staatuse muutuste oluliste põhjustena kontraktiilsete valkude molekulaarstruktuuri muutusi, eriti müosiini raskete ahelate (MHC) aeglase isovormi domineerimist, mis aga omakorda viib lihase kontraktsioonikiiruse langusele. Suur tähelepanu sarkopeenia tekkemehhanismile on põhjustatud inimkonna kiirest vananemisest. Teadmata sarkopeenia tekkepõhjusi on raske seda protsessi ka pidurdada. Lihasmassi vähenemine ja lihasvalkude sisalduse langus vananemisel on kindlasti seotud valgusünteesi ja degradatsiooniprotsesside vahelise tasakaalu häirumisega. Lihasmass väheneb vananemisel peamiselt kiirete lihaskiudude arvu ja samuti nende diameetri vähenemisest tingituna. Anatoomilisest vaatenurgast näib vananedes toimuvaks oluliseks muutuseks skeletilihase kiudude arvu vähenemine. Elektrofüsioloogilised uuringud näitavad aga, et kuigi motoorsete ühikute arv vananemisel langeb, on säilunud motoorsed ühikud suuremad ja reinnervatsioon toimub läbi moodustunud kollateraalide. Käesoleva uuringuprojekti eesmärgiks on uurida sarkopeenia tekkemehhanismi sõltuvalt vanusest, liikumisvaegusest ja erineva iseloomuga mehhaanilise koormuse võimalikust preventiivsest mõjust sarkopeenia arengule. Töö hüpoteesiks on eelnevate uuringute tulemused selle kohta, et sarkopeenia tekkel nii vananedes kui ka liikumisvaeguse puhul on sarnasus kontraktiilsete valkude uuenemises, sünteesi- ja degradatsiooni-intensiivsuses ning MHC ja MLC suhtelises sisalduses erinevates skeletilihase tüüpides. Eeldame samuti, et on seos kontraktiilsete valkude ja ekstratsellulaarse maatriksi komponentide tasemel toimuvate muutuste vahel liikumisvaeguse ja erineva iseloomuga mehhaanilise koormuse puhul, mis võib aidata selgitada sarkopeenia tekkemehhanismi. |