| kirjeldus: |
Töös uuritakse agonisti ja antagonisti üheaegse sidumise kineetikat G-valguga konjugeeritud retseptoritele, et teha kindlaks nende ligandide omavahelise toime seaduspärasused ning retseptoriga seostumise mehhanism, mis on oluline mõistmaks, kuidas retseptor tunneb ära ja eristab agoniste ja antagoniste ning milline on nende ligandide erineva efekti (stimulatsioon ja pidurdus) molekulaarne tagapõhi. Probleemi lahendamiseks kasutame ligandide retseptoriga sidumise kineetika uurimist, varieerides ulatuslikult nii agonisti kui antagonisti kontsentratsioone. Praktilise võimaluse selleks tööks avab meie poolt varem avastatud antagonistide seostumisega kaasnev retseptor-ligand kompleksi "isomerisatsioon", mis lubab retseptori ja ligandi vahelist toimet iseloomustada klassikalises retseptoroloogias kasutatava dissotsiatsioonikonstandi asemel mitme kineetilise parameetriga ning tagab sellega sidumisprotsessi palju detailsema kirjelduse. Töös uuritakse muskariinse retsepori m2 alatüüpi ja inimese P2Y1 retseptorit (ehk purinotseptorit). Kineetilisteks mõõtmisteks kasutatakse nende retseptorite radioaktiivseid antagoniste [3H]NMS ja [35S]dATPalphaS ning nende abil mõõdetakse mitteradioaktiivsete ligandide seostumise kineetikat. Esimene neist retseptoritest on põhjalikult kirjeldatud ning sobilik kineetilise meetodi arendamiseks ja kontrolliks projekti algusaastal, kasutades agonistidena karbamoüülkoliini, N-metüülfurmitiidi ja oksotremoriini. Edasi rakendame kineetilist analüüsi hP2Y1 retseptori uurimiseks, mille kohta on informatsioon sageli vastuoluline, kuid mis pakub huvi farmakoloogiliste rakenduste seisukohast. Tuntud P2Y1 retseptori agonistide 2MeADP ja ADP kõrval uurime selle retseptori korral ka meie laboris sünteesitud uusi mitte-fosfaatseid nukleotiidide analooge, demonstreerimaks kineetilise analüüsi võimalusi. Uurimistöös integreeritakse kineetiliste mudelite teoreetiline analüüs massilise eksperimendiga ning mudelite koostamisel arvestatakse mõlema ligandi sidumisel esineda võivaid aeglasi ja kiireid staadiumeid ning retseptori jaotust kõrge ja madala afiinsusega fraktsioonide vahel. Töö tulemused on olulised retseptorite teooria arendamiseks.
|