| kirjeldus: |
Tõlketeaduse arengu iseloomulikuks jooneks on viimastel aastakümnetel olnud liikumine algteksti tähtsustamiselt tõlketeksti tähtsustamise suunas. See on toonud kaasa tõlke kvaliteedi või hea tõlke mõiste muutumise nii teoorias ja kriitikas kui ka tõlkepraktikas. See üldine tõlketegevuse pragmaatiline tähtsustumine on võimendunud humanitaarteadustes toimuva kultuurilise pöörde tingimustes. Tõlketeaduse metakeelde on tunginud kultuuriuuringute, postkoloniaalsete ning soouuringute ja muude distsipliinide mõisted. Tõlketeaduse diskursiivsed nihked on omakorda muutnud tõlketeooria õpetamist nii põhi- kui magistriõppes. Selle üheks tulemuseks on ka tõlketeaduse enda paradigmaatiline korrastumine, mille esimeseks etapiks on metakeelte kreoliseerumine ja ka metodoloogiliste põhimõtete hägustumine, kuid mille järgmiseks etapiks on uus korrastumine ja metodoloogia täpsustumine. Projekti põhieesmärgiks on analüüsida rahvusvahelise tõlketeaduse hetkeseisu distsiplinaarse terviklikkuse seisukohast, tüpologiseerida tõlketeoreetilisi käsitlusi, tõlkeõpikuid ja tõlkeõpetuse programme ning luua terviklik käsitlus nii tänapäeva tõlketeaduse metodoloogiast kui tõlkeõpetuse teoreetilistest alustest. Rahvusvahelise dialoogi kõrval peetakse silmas ka Eesti kõrgkoolide vajadusi. |