| teema: | Fiktsionaalsed maailmad dramaatilises ja postdramaatilises teatris |
|---|---|
| tunnusnumber: | ETF6684 |
| projekti tüüp: | Eesti Teadusfondi grant |
| erialad: |
6.7. Kirjandusteadus |
| seisund: | käimasolev |
| asutus: | TÜ Filosoofiateaduskond |
| projekti juht: | Luule Epner |
| kestus: | 01.01.2006 - 31.12.2009 |
| kirjeldus: | Uute teatri- ja tekstitüüpide esilekerkimine viimastel kümnenditel (nn postdramaatiline teater) on seadnud teatriuurijate ette ülesande leida uusi analüüsivahendeid. Projekt “Fiktsionaalsed maailmad dramaatilises ja postdramaatilises teatris” on üks katse seda ülesannet lahendada. Projekti lähtekohaks on teatrietenduse kontseptualiseerimine fiktsionaalse maailmana, ühendatult mängu mõistega. Nn mängitud maailma mudel lubab uurida dramaturgilise teksti ja lavastuse suhestumist ning etendust kui esteetilist tervikut. Projekti omavahel seotud põhieesmärgid on: a) töötada välja fiktsionaalse maailma teoreetiline mudel, mis arvestaks teatri kunstilise eripäraga ning hõlmaks performatiivseid ja kommunikatiivseid protsesse etenduses; b) rakendada väljatöötatud mudelit nii postdramaatiliste kui ka traditsiooniliste (dramaatiliste) tekstide ja lavastuste analüüsis; c) võrdleva analüüsi alusel selgitada, kuidas on teksti ja lavastuse suhte radikaalne muutumine postdramaatilises teatris mõjutanud lavamaailmade konstrueerimise viisi ja nende iseloomu (fiktsionaalse–reaalse suhe, näitlemispraktikad, performatiivsuse avaldumisvormid jne); d) formuleerida üldistavalt postdramaatilise teatri olemusjooned. Projekti käigus kasutatakse ka teisi lähenemisviise, nagu lavastuse geneesi ja retseptsiooni analüüs. Läbivalt rakendatakse võrdlevat perspektiivi. Peamiseks uurimisobjektiks on eesti nüüdisteater. Projekt keskendub alguses nn lavastajadramaturgia fenomenile. Vaatluse alla võetakse: a) noore lavastaja Tiit Ojasoo tööd (koos Ene-Liis Semperiga): “No more tears” (2002); “Julia” (2004), “Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” (2005) jt; b) Mati Undi postmodernistlikud tekstid ja lavastused, nagu “Vaimude tund Kadrioru lossis” (G. Bachelard’i “Ruumipoeetika” järgi, 2000), “Hot” (Shakespeare’i “Othello” ainetel, 2002), “Stiil ehk Mis on maailma nimi” (2003) jt; c) pärimuslikud, folklooril põhinevad lavastused, nagu Anne Türnpu “Lemminkäinen” (2005), Kauksi Ülle “Taarka” (2005, lav Ain Mäeots) jmt – püütakse leida vastus küsimusele, kuidas predramaatiline aines funktsioneerib postdramaatilise teatrina; d) Von Krahli teatri lavastused, mis kombineerivad pärimuslikku ainest uue tehnoloogiaga, nagu V. Tormise “Eesti ballaadid” (2004, lav Peeter Jalakas) jm. Dramaatilisest teatrist võetakse vaatluse alla innovatiivsed, peavoolu esteetikast erinevad teatritööd (Priit Pedajase jmt lavastused). Uuritavate tekstide/lavastuste ringi täiendatakse ja täpsustatakse projekti käigus. Võimalust mööda hõlmatakse postdramaatilisi lavastusi välismaa, eeskätt läti ja leedu teatrist (Alvis Hermanis, Eimuntas Nekrošius jt). Projekt on tihedalt seotud rahvusvahelise teatriuurimise föderatsiooni IFTR juures tegutseva töörühma (Post)dramatic Text in Theatrical Context uurimistegevusega. Projekti väljundiks on L. Epneri etenduse analüüsi problemaatikat käsitlev monograafia ning uurimistulemusi kokkuvõttev artiklikogumik “Fiktsionaalsed maailmad teatris”. |
| projektiga seotud isikud | ||||
|---|---|---|---|---|
| nr | nimi | asutus | amet | |
| 1. | Luule Epner | Tartu Ülikool | ||
| 2. | Anneli Saro | |||